International
EST
- Kasvatamise konstruktiivne lõpp
- Võrdselt võrdsele
- Amikatiivne praksis
- Amikatiivse elulaadi põhialused
- Hubertus von Schoenebeck – tema isiku kohta
Kasvatamise konstruktiivne lõpp
Kes on õigupoolest tulnud ideele, et lapsi tuleb kasvatada? Lapsed on olemas, täiskasvanud on olemas, ühiskond on olemas – seega kõik väärtused, orientatsioonid, piirid ja väljakutsed. See kõik on küpsenud ja ja valmis, kui laps sünnib. Elu seiklused võivad alata. Vanemad armastavad oma lapsi, on neile varakambriks ja troostiks, toetajaks ja kaitsjaks – milleks siin ilmas vajatakse veel kasvatust?
Nüüd: kasvatus on enam kui iseenesestmõistetav. Kasvatus on midagi erilist. Kasvatus on ülesanne ja tellimus, selle eest hoolitseda, et lapsed õnnestuksid. Et nad õigeteks, täisväärtuslikeks inimesteks kasvaksid. Kasvatus on vastutusrikas ülesanne, kultuurile ja tsivilisatsioonile vajalik missioon: lastest inimesed teha. Neid vormida, harida, juhatada, nende jaoks õiged väärtused kaasa anda ja neile sellist käitumist ja suhtumist harjutada, mis neid elujõuliseks muudab. Kasvatamisest ei saa lahti ütelda, ilma temata tekib kaos ja ebaõnn. Tänapäeval vajatakse ikka enam ja eelkõige paremat kasvatamist, paremaid meetodeid, paremaid raamatuid, paremaid seminare.
Kas seejuures on ka kahtlused lubatud? Igaüks teab, mis juhtub kui kasvatatakse liiga vähe. Kui üleüldse enam ei kasvatata – see on väljaspool ettekujutuse piire. Kes peaks aga tõsiselt tulema ideele kasvatamine lõpetada. Selline mõte on vildak ja ainult üks halb nali. Selle mõtte vastu seisavad mitte ainult pedagoogikateadus, kümned tuhanded kasvatusteaduslikud raamatud, loendamatute pedagoogiliste professionaalide poolt antud kohustused vaid ka elukogemused ja tagasivaated ajalukku. Aga just seda mõtet tuleb siin edasi mõelda. Ei, mitte mõte kasvatamise lõpetamisest, mis kaosesse viiks vaid üks teine mõte kasvatamise lõpust: mõte, mis avab uudse ja konstruktiivse tee täiskasvanule ja lapsele.
See algab mõtisklusega lapsest. Kuidas teavad täiskasvanud, mida lapsed endast kujutavad ja kuidas neid kohelda tuleb. Kes tunneb seda ala põhjalikult ja kelle käest saaks küsida? Kui täiskasvanud ise lapsed olid, õppisid nad oma vanematelt milline peaks olema laps : ettekujutus noorest inimesest, kes vajab kasvatust selleks, et õigeks inimeseks saada. Siin tuleb mängu mõtisklus, see on ettekujutus, ainult ettekujutus, oletus, hüpotees. See on kindel, et see hüpotees on õigeks osutunud, kõik jookseb sinna välja, et lapsed on kasvatatavad olevused, nad vajavad kasvatamist ja igaüks käitub ka nii. Lapsed aga ei kanna otsmikul silti kirjaga »Ma vajan kasvatust«. Nähakse just seda lauset, aga see ei ole seal reaalne, vaid ainult vilunud pilgus, lapse harjumuspärases interpretatsioonis.
Ja interpretatsioonid, inimeste ettekujutused võivad ennatuslikeks osutuda. Näiteks arvamus, et keegi mustanahaline inimene ei ole nii õige ja täisväärtuslik inimene kui mõni, kellel on valge nahk, ja et ta kuulub orjade hulka. Või seisukoht, et mehed on paremad ja täiuslikumad inimesed kui naised ja seetõttu ei tohiks naistele valimisõigust omistada. Või vaade, et ainult kuningas, mitte rahvas riigi tegevust juhtida saab. Või, või, või. Inimeste ettekujutusi on palju, aga ikka on nad ainult hüpoteesid, just pildid ja mitte elu põhjendatud tõsiasjad.
Lapse pedagoogiline vaatlusviis ei ole nüüd mitte midagi muud kui üks selline antropoloogiline hüpotees. See ei ole tegelikult tõestatav, küll aga sobiv ja ennast õigustanud, aga on sobiv ja on ennast õigustanud põhialus lastega ümber käimiseks .Kuni uus antropoloogiline hüpotees esile kerkib ja vana ettekujutus ning usaldatud baas küsitavaks muutuvad. Kuni tuleb keegi, kes pedagoogilised vaated lapsele kahtluse alla seab ja mittepedagoogilist teed laste juurde otsib. Ja leiab. Ja sellele vastavalt hakkab kehtima tema uus hüpotees elule. Ja ta ei varise kokku vaid tal on edu. Just selliseid inimesi on tänapäeval.
Sellised inimesed tulevad konstruktiivsest postmodernismist, milles kõikide fenomenide võrdväärsus on aluspõhjana tunnustatud Kunagi ei seisa tegelikkuses midagi teistest kõrgemal, valged kõrgemal mustadest, mehed naistest, valitsus valijate üle, riigi kodanikud välismaalaste üle, inimesed looduse üle, ühed filosoofiad teiste üle, mõned religioonid teiste üle, mõned kultuurid teiste üle. Ja samuti ei asu täiskasvanud lastest kõrgemal. Kui võtta tõsiselt võrdväärtuslikkuse paradigmat põhialustena, siis ei ole enam erinevusi täisväärtuslike inimeste (täiskasvanute) ja mitte veel täisväärtuslike inimeste (laste) vahel, vaid juhtub nii, et mõlemad seisavad samal võrdsel platvormil, täisväärtuslike inimeste platvormil. Ja sellel platvormil pole missioonilisel hoiakul, nagu ta igasuguse kasvatuse aluseks on, enam kohta.