International

EST

Võrdselt võrdsele

Täiskasvanutel on oma identiteet, lastel oma. Ja nagu nende identiteet on ja areneda võib, ta eksisteerib ja esineb oma kõikides erinevustes ja sarnasustes. Sellest reaalselt parajasti eksisteerivast täiskasvanute identiteedist ja samuti parajasti eksisteerivast olemasolevate laste identiteedist valmivad nendevahelised sidemed. Isikult isikule, identiteedilt identiteedile, minult minule. Täiskasvanu otsib oma teed lapse juurde oma mina seest, ta toob ennast oma isiksuse tahkudega lapse kasvatamisse kaasa, nii kuidas ta parajasti tahab ja suudab. Ta on kohal ilma missioonitundeta, ilma kellegi tellimuseta, ilma metoodikata, ilma kavaluseta. Ta on täiesti usutavalt, situatsioonile vastavalt, painduvalt: ta on just nii, nagu ta parajasti on, ta on oma nurkade ja kantidega, oma ettepanekute ja julgustamisega, piiride ja lootustega.

Täiskasvanud, kes ettekujutust lapse kasvatamisest enam endas ei kanna, kes ise ennast ja oma isiksust ilma kasvatusülesanneteta varjatult näevad, kes vastutuse lapse eest kõigepealt üle võtavad, nii nagu nad ise on, kes nende keskpunkti iseendas, aga mitte ümberpaigutatuna lapsesse näevad, on erinevad täiskasvanutest kui need, kes täpselt seda just tähtsaks peavad. Postmodernismis on küsimusi olemasolust, mis aitavad lahendada selle küsimuse ja võimaldavad suundumuse võrdväärsuse maailma: »Kes ma olen – kelleks ma tahan saada?« »Mis on minu isiklikud väärtused selles väärtuste mitmekesisuses?« Siit järeldub ka teine küsimus »Kes oled sina?« See lapsevanem tuntakse ära küsimusest »Kes olen mina laste hulgas?«, sest ta ei kanna iseendas ettekujutust lapsest kui kasvatatavast inimesest ja, et ta end seetõttu ei mõista kui kasvatavat täiskasvanut. Tema jaoks ei eksisteeri enam kasvataja ja kasvandik vastupidiselt pedagoogilisele tegelikkusele, vaid see on võrdväärsete erineva kasvatuse saanud inimeste kohtumine.

Nüüd ei pöördu kasvatusvaba täiskasvanu lapsest ära. Miks ta peaks seda tegema? Nii ei lähe kaduma armastus lapse vastu, kui lapse pedagoogiline vaatlus lõpetatakse. Ta pöördub lapse poole, nii nagu seda kasvatavad täiskasvanud ka teevad. Ainult nüüd teeb ta seda ilma kasvatushoiakuta, ilma ülesandeta, noorest inimesest täisväärtuslik inimene teha. Ei, ta kohtab last kui võrdne võrdset kõiki erinevusi ära tundes. Nii nagu Aafrikas, meeste ja naiste puhul, poliitikas ja igal pool mujal.

Lapsed võtavad selle psüühilise muudatuse omaks. Sellel isal, sellel emal, sellel kasvatajal, sellel õpetajal, sellel täiskasvanul on eriline uus mõjujõud, hoopis teine psüühiline saadetis ja laps mõistab seda muudatust: »Ta ei ütle mulle enam, et ma õigeks, täisväärtuslikuks inimeseks saama pean. Ja kuidas see läheb, selle jaoks on palju retsepte: autoriteetsus, antiautoriteetsus, laisser – faire, demokraatlik – partnerluslik ja selle jaoks on ka palju kokkasid: Comenius, Pestalozzi, Montessori, Neill, Gordon kui ainult kõige tuntumaid nimetada. Ei, ta teeb mulle arusaadavaks, et ka mina tema vaatevinklist üks õige, täisväärtuslik inimene olen, juba algusest peale. Ja sellelt positsioonilt võtab ta ka meievahelisi sidemeid, sidemeid ilma kasvatuseta. Kõik, mida ta teeb, on läbi immutatud sellest kasvatusvabast, missioonivabast, respekteerivast hoiakust. Ma kogen üht isiksust – ja ma võin temaga samal ajal ise isiksuseks saada. Meil on ühiseid ja erinevaid jooni, konflikte, piire, me rikastame teineteist ja piirame teineteist, nii nagu see tuleb. Me ei ole aga eneste vahele asetanud seda, mida kasvatuseks nimetatakse.«